Elu on nii kiire siin Venemaal...

Palume väga vabandust, et me ammu teile kirjutanud ei ole. Meil on natuke kiired päevad olnud. Oli ju mäng Slovakkiaga ja muidugi pidime harjutama oma tantsu.
Huvilised kindlasti teavad juba, et me võitsime Slovakkiat 2:0 (väravad Liivi ja Katu). Mäng oli piisavalt hea, et tagada koht 8 parema seas ja homme ongi algamas juba veerandfinaalid, kus me kohtume tugeva Jaapaniga ( Jaapan alistas ka USA 3:0 ning tuli oma alagrupist puhaste paberitega läbi).
Kui aga rääkida vahepeal toimunust, siis põhi rõhu võib ikka panna meie tantsule. Eile siis oli lõpuks meie kord esineda ja ma arvan, et võin kõigi nimel öelda, et see oli ikka mega. Nii mõnna oli lihtsalt seal ees möllata. Kunagi peaks video ka meie Face'i lehele üles tulema.

Nüüd me tahaks aga teiega jällegi oma sügavamaid tundeid jagada. Viimasel ajal on meil olnud tihti tunne, et ei tahagi nagu kellelegi "käru keerata" (mitte et me seda üldse ei teeks), tahaks hoopis kogu aeg magada või mängule keskenduda. Mis on meiega juhtunud? Kas tõesti hakkame ka meie suureks kasvama? Kui eelmistel aastatel oli kogu aeg käimas möll ja "ärapanemine", siis sel aastal on mõtted alati eesolevatel mängudel ja põhirõhk on nendeks keskendumisel. Vabal ajal hoopis puhkame või vaatame "Armageddoni" ja nutame, aga ei mingit lollitamist. Kas meie hormoonid on lõpetanu möllamise? Kas me hakkame jääma vanaks? Kas meie juuksed hakkavad peast välja lamgema ja pepu lotti vajuma (rindadest rääkimata). Mis meiega toimub?

Uuups....MEIL ON HOOPIS KÕHT KINNI! ( Debiil tapab miinimum kaks korda päevas karu)

Aga tegelt võime me ausalt väita, et see aasta on täiesti erinev eelmistest. Me oleme kuidagi vanemad ja targemad, käitume küpsemalt ( me teeme küll pättusi, aga õigel ajal ja õiges kohas). Aga tegelikult on see ju hea, sest me peamegi olema noorematele eeskujuks ja näitama, millal on lõbuaeg ning millal on õige aeg oll tõsine ja keskendunud.

Ega meil midagi muud erilist ei olegi öelda. Ootame homset mängu ja loodame, et saame pärast seda rõõmsa noodiga teie poole uuesti pöörduda.

Pärast tänast mängu Põhja-Koreaga..

Täna oli siis päev, mil lõpuks me tõestasime eelkõige endale, et me suudame väga tugevate maade vastu hästi mängida. Isegi väga hästi tegelikult.. Kes veel ei tea, siis kaotasime täna Põhja-Koreale 0:1 (p.a. 0:0). Te võite seda lugedes mõelda, et kaotus on kaotus, kuid see võit ei tulnud neile kergelt kätte. Me suutsime esimesed 40 minutit noorte MM-i võitnud maa vastu mängida nii, et nende nägudest oli näha, et nad ei mõista, mis toimub. Nad ei suuda oletatavalt nõrgale võistkonnale lihtsalt vastu saada. See võitlusvaim, mida täna terve võistkond, toonitan TERVE võistkond, üles näitas, oli lihtsalt imeline. Kõik tahtsid mängida ja tegid seda, võitlesid hambad ristis, värava ees viskuti ennast salgavalt pallidele ette, tehti kõvasid tackleid, võideti õhupalle ja üldse anti endast KÕIK ja veel rohkemgi! Platsil oli nii hea olla, sest iga mängija võis tunda, kuidas võideldi terve võistkonnaga koos millegi tähtsa ja meie jaoks olulise nimel. Kõigi häälestus oli super, paremat polekski tahta osanud. Muidugi teise poolaja teisel minutil löödud väravat oli kõigil kindlasti meeletult valus vaadata. Lihtsalt kogemata jäi keskel üks mängija katmata ning kohe karistati meid ära. Kuid sellest hoolimata ei lasknud tüdrukud päid norgu ja võideldi edasi nagu oleks seis 0:0.  Me ei oska tegelikult väga hästi kirjeldada seda tunnet, mis meid sel platsil valdas. Pärast lõpuvilet oli kuidagi tühi tunne, hoolimata sellest, et me olime teinud just elu mängu, jäi see värav kõigile kripeldama. (Toome siinkohal välja, et Põhja-Korea koondis asub naiste FIFA rankingus 6ndal kohal.)

Kahjuks kaotus on kaotus ja paljud võivadki öelda, et me võime ju rääkida kõike seda siin, aga me ikkagi kaotasime ja see mäng ei loe midagi. Tegelikult aga julgeme me kõigi tüdrukute nimel väita, et see oli kõige parem ja mõnusam mäng, mida nad üldse kunagi mänginud on. Vähemalt endale tõestasime me, et koos suudame me ka tugevaimatele vastu astuda ja häid mänge näidata. Kõik see positiivne tuleb nüüd endaga kaasa võtta Slovakkia mängu ja mängida samamoodi nagu täna ning isegi paremini, sest me teame, et suudame seda.

Midagi ei ole veel kadunud - nüüd sõltub kõik meist endast. Me peame andma endast kõik ja jääma lootma, et teiste mängude tulemused jäävad meile soodsalt.

Igal juhul võime kindlalt väita, et meie koondis astus täna sammu edasi.

Tervitades siit kaugel Venemaalt,
Anu, Debiil ja teised :)

After the worst day of our lives...

Nagu te juba pealkirjast lugeda võite, siis kahjuks oli eilne päev tõesti, liialdamata, üks kõige hullemaid meie senises elus. Saime siis 3:0 pähe Venemaa koondiselt. Asi ei ole tegelikult ju mitte ainult selles, et me kaotasime, vaid selles, kuidas me seda tegime. Ehk siis võib öelda otse: ME MÄNGISIME SITASTI! Nüüd räägime nats lähemalt, mida me eile tundsime.

Vedasime alt ennast, treenereid ja teid seal kaunil kodumaal, kes te südamest ootasite ja lootsite meilt võitu. Kahjuks ei suutnud me seda teile pakkuda ja mitte sellepärast, et venelased oleks meist üle olnud, vaid sellepärast, et me ise tegime oma võimetest väga palju madalama esinemise. Ja seda tegelikult terve võistkonnaga. Oli küll vahepeal individuaalselt paremaid sooritusi, kuid me ei suutnud mängida võistkonnana. Me ei suutnud töötada koos ja üksteist piisavalt toetada ja aidata. Esimene poolaeg oli täiesti katastroofiline. Väravad , mis me vastasele lihtsalt kinkisime, ei oleks tegelt ju mainimistki väärt, kuid siiski me need neile ju lihtsalt andsime. Tegelikult ei maksa sellest mängust eriti rääkidagi, tuleb nüüd vigadest õppida ja neid mitte enam korrata. Küll aga ei ole viimase lause täimine väga kerge, sest tuju oli ikka kõigil täiesti p****s. Ja seda ju tegelt põhjusega. Eriti kurb oli pärast treenerite sõnavõtte kuulata, sest tegelt nad ju räägivad tõtt ja seda meie endi heaolu nimel. Nende kõned tõid meilegi klombi kurku (ometi oleme meie ju tundetud debiilikud) ning panid tõsiselt kõige üle järele mõtlema.

Me ei taha teid eelneva jutuga hirmutada. Me oleme endiselt debiilikud ja vaikselt läheb ka tuju ja õhkkond paremaks. Me ei ole võistkonnana lootust kaotanud ja ootame juba homset mängu, veel tugevama Põhja-Korea vastu. On ju see meie võimalus ennast uuesti tõestada, eelkõige endale, kuid ka treeneritele ja teile, kes te meile kaasa elate. Kuna tänane treening läks ka hästi, siis loodame ennast ka platsil lõpuks korralikult realiseerida. Seda mitte individuaalsest seisukohast, vaid me peame suutma kogu võistkonnaga võidelda kui üks. Me peame kõik andma endast 110% ja seda nii enda kui teiste eest. Kui me seda suudame, siis me arvame, et saame lõpuks tõesti näidata, milleks me suutelised oleme ja see ei ole kindlasti kaotamine Venemaale.

Kahjuks ei tule tänasesse postitusse midagi humoorikat. Seda me täna teile pakkuda ei suuda. Kui õnnestub laeme teile vaatamiseks Facebooki üles paar videot sellest reisist. Vabandame, et ei ole seda varem teinud, aga eilne päev oli liiga valus, et üldse EDV-le mõelda. Küll aga loodame, et pärast homset mängu on meie tujud paremad ja me saame oma rõõmu ka teiega jagada. Me ei saa küll midagi selles suhtes lubada. Küll aga saame me lubada, et meie anname endast kõik, mis me üldse kunagi anda saaksime kuskile ja jookseme ennast ribadeks. 

Day 1 !

Tervitus Teie kõik seal kaugel Maarjamaal!
Läbi on saamas meie siinoleku esimene päev ja nii mõndagi oleme juba korda jõudnud saata. Sealhulgas on tehtud ka esimene treening, mis läks üpriski edukalt ning bussisõidul saime tunda Venemaa tehnoloogilist imet - vändaga buss! Bussijuht seiskas bussi ja taaskäivitas selle bussi tagant vändaga! :D Süüa oleme ka juba saanud, kuid tundub, et selle arvelt on sel aastal kokku hoitud (kohalikul Kubani võistkonnal paistavad see-eest aga uued joped ja treeningdressid olevat, hmmm..) Aga tegelikult on kõige tähtsam see, et homme on meie esimene mäng ja seda siis Venemaaga (turniiri avamäng). Koosseisu veel ei tea ja ei oska pakkuda ka 100 %-liselt, sest sel aastal on läbi aegade tugevaim koosseis meil, kes on siin viimaste aastatega käinud. See on väga positiivne, kuid samas tahaks ka mainida, et turniiri üldtase on sel aastal samuti palju kõrgem - lisandunud on Põhja-Korea, Jaapani, Slovakkia võistkond. Turniir saab olema loodetavasti edukas ning ka täis üllatusi, meie jaoks siis positiivseid.
Tahame öelda ka seda, et järgmise nädala jooksul toimub uue teleseriaali esilinastus " EDV otsib talenti", kuhu on imekombel kvalifitseerunud 18 koondisemängijat ja koondise staff. Õnneks toob selle teieni ka EDV! :)
Aga kuna kell on palju ja homme mäng, siis pakime oma pillid kotti ning läheme unedemaale seiklema. Kindlasti võtame teiega ühendust juba homme!!!

Head und!

Siiralt Teie,
Anu ja Debiil

Oleme jõudnud Moskvasse!

Lõpuks oleme siis jõudnud Moskva lennujaama, kus asume ootama järgmist lendu Sotši. Sõime just borši ja sõrnikuid ning oleme omadega jõudnud lenuujaama nurka, snäkiautomaadi taha. Päris kodune tunne on. Siiani on reis kulgenud viperusteta ning enamjaolt on kõigil meeled rõõmsad, kui just väsimus välja arvata. Aga me tahaks teiega jagada ka meie sügavamaid mõtteid.

Istudes siin, seljas Eesti rahvuskoondise rõivad, mõtleme me ikka vahel sellisele väiksele Eesti riigile väga tähtsale küsimusele: mis on PATRIOTISM meie jaoks? Kas on patriotism see, kui ma tulen vabast tahtest kaugele Venemaa avarustesse oma kauni Eesti riigi eest võitlema, kuigi ma tegelikult ju selle eest Eestilt midagi vastu ei saa. Ja kui saangi, siis ainult kurjad kommentaarid naiste nõrkuse kohta. Või on see hoopis lipu vaatamine, süda pekslemas ja pisarad ojadena mööda nägu alla valgumas. Tegelikult ei olegi ju vahet, kumb see meie jaoks on. Vähemalt niikaua, kui me ikka ja jälle ajame oma tagumikud voodist välja kell 3.45 hommikul, istume unise peaga, veel alles magades võõrasse bussi, ilma mõtlemata oma heaolule ja sõidame vabatahtlikult eemale oma perest ja kallist kodumaast. No raisk. Võtab ikka lahistama küll, siin, kaugel, pudeliautomaadi taga. Kas niipalju me väärt olemegi. Samas, meile on antud see võimalus ja suur au kõndida ringi selle maa, kus kunagi sammusid Kalevipoja tugevad jalad ning mida kobestasid Linda pehmed kämblad, dressides. Me saame vaid uhked olla enda ja Kaali kraatri üle, mis on küll üksikute inimeste südametes, kuid need kelle südameteni me jõudnud oleme, on sama sügavad kui Edgar Savisaare lohkuvajunud silmakotid. Tegelikult oleme me õnnistatud. Ja me oleme uhked kõige selle üle, mida me saame teha Eesti riigi auks ja muidugi ka selle üle, mida Eesti riik võiks ( aga ei tee) meie jaoks teha. Me oleme PATRIOODID. Ja me oleme selle üle uhked.

Vali EDV!

Istusime Moskva lennukile...

Kohe kohe oleme Vanttaa lennujaamalt õhku tõusmas. Istume ja kratsime kukalt, mis meid seal kaugel Idaplokis seekord ootamas on. Samal ajal uurime, kas kuskilt ei ole võtta ropsikotte ehk Anetel hakkab halb. Debiilik ei ole endiselt veel pingest alakehas lahti saanud ja Liivi ka mitte, aga küll nad lennu ajal sellega tegelevad. PS!" Liivi ilastas magades jope täis! Tegelikult on kõik suures ootusärevuses ja võib öelda, et järgmine kord suhtleme juba teiega vene keeles!

PS! Debiil võtab ainult juurde.

Lennujaam, värav 7, 25 minutit esimese lennuni...

Varvastes on imelik kihelus, jalad ja tuharad on pingul, kõhus justkui keeraks- ei see ei ole ootusärevus, vaid Debiil, kes hakkab vetsu minema. Istume siin, 18 mängijat ja 3 muidusööjat ( naltsi tegin). Tundub, et täna on terve loomaaed kaasa võetud- pinkidel võib näha istumas lõvi, kala, Käsnakallet, koera, lamba-eesli sega, kellel ajud välja turritavad ja Kera. Atmosfäär on rahulik ning tundub, et kõik on aastaga suuremaks kasvanud ( Debiil kahjuks laiusesse)- kahjuks mitte Emajõe ja Laar. Vahepeal tervitame Triinu kass Pätut, kes on kodus ning kelle tagumiku juurest ta karvad unustas ära lõigata. Näeme, et Kaarna huumorimeel pole aastatega endiselt paremaks läinud ning tema humoorikale kõnele järgneb pressitud naer kõigi nägudel. Aasta oli 2006., Getter oli naistekoondisega Rumeenias. Tegi naltsi ja pättusi. Bussist välja astudes ütles Kaarna talle sõnad, mida ta ei unusta iial: " Getter, camoon, see on ikkagi naistekoondis. " See lõikas Getteri  südamesse suure haava, siinkohal tervitaks Anna Haavat. Aga nüüd avanes meie ees portaal täiesti uude maailma, kuhu me vapralt kohe varsti sammume ( lendame ). Me loodame, et kogemused, mis sealt saame, on kasuks Eesti rahvale tema kurnaval teekonnal Euroopa Liidus ning lähenevate valimiste suunas. Varsti kohtume. Valige EDV! Kandidaat nr. 609. AITAB ALATI!

"Üks grupp saab AIDSi!"

Istume siin-Anu ja Debiil- omandame kõrgharidust, kui järsku kukub õppejõud meid ähvardama: "Üks grupp saab AIDSI". Nii jube...Aga teate kuidas saada kiiret AIDSI- meie teame...meie aitame! Me ootame teid Viru keskuse taga hilistel õhtutundidel. Tulge kõik! Tulge ja tegelege heategevusega. Üks AIDS maksab 10 Eurot. Kogu raha läheb Eesti naiste koondisele Hiinasse sõitmiseks. Tule ise ja võta sõber kaasa. Pärast saate ka  teie öelda: TEHTUD! Paneme Eesti kihelema. VALI EDV!

Tegelikult tahame me siinkohal teid üles kutsuda ka valima minema. Me ei taha kedagi propageerida ega maha teha, aga krt ärge minge valima Keskerakonda! Seepärast soovitame me teil valida Reform või siis ka heal juhul sotsid. Peaasi, et Keskerakond neid hääli ei saaks. Ja kallid noored olge palun aktiivsemad kui vene vanatädid ja minge kõik valima. Tegelikult sõltub valimistulemustest ju meie kõigi elu.

Aga tegelikult tahaks me teie südameid ka natukene puudutada. Kas te olete vahel tundnud, et inimene, kes teie kõrval istub, on tõenäoliselt see, kelle peale te esimesena ropsite? On tõenäoliselt see, kelle sülle te asetate õrnalt oma pea; see, kes juba teist korda taksos täis peaga kotti ropsib:D; see, kes puututab teie südant alati kui sa teda näed; see, kes oma seltskonnaga pakub sulle kõike, mida sa elult ei oota; see, kes on olemas siis, kui teda kõige rohkem vaja või siis kui üldse kedagi ei tahaks näha; see, kes kunagi, kui sa oled juba seniilne, käiks sind svammiga pesemas; see, kes ei ütle midagi, kui sa avalikult peeretad, vaid paneb ka ise kärtsu juurde, et sul häbi ei oleks. Kui sa tunned mõnda sellist inimest, siis hinda seda, kes ta on ja ära lase teda käest. Ütle oma lähedastele ja sõpradele vahel, et sa neid armastad nagu Anu armastab Debiili ja Debiil Anu.

Ja nüüd lähme kõik ja hakkame armastama!

Meie esimene postitus!

Tervitus, kaasmaalased! Kätte on jõudnud järjekordne murdepunkt meie väikese riigi suures ajaloos - EDV astus IT-maailmas sammu edasi ning asub nüüdsest postitama siia oma sügavamaid tundeid ning mõtteid, mis tööd tehes tihti peas kipuvad tiirlema. Meie südamlikus kollektiivis nagu kindlasti paljudes teisteski siin Maarjamaal tuleb ette olukordi, kui  tahaks juukseid peast välja kiskuda. Anu Säärik võib oma seosetu lobaga hulluks ajada, Debiil liialt ahistavaks muutuda ning kaameranaine Liis lihtsalt liialt palju kätt väristada. Teadupärast pole tervisele kasulik endas negatiivset energiat hoida ning seetõttu asumegi kõiki kehas valitsevaid tundeid siin välja valama. Kuigi võib näida, et meie elu on lust ja lillepidu, siis ka meil on tunded, väga tugevad tunded.. Jaa...oojaaa...jaaaa..mmmmm.. Nüüdsest saate siis meie tegevusel selle lehekülje kaudu silma peal hoida ning proovime Teieni tuua kogu selle kummalise, mis on pidevalt meie ümber toimumas!

Siiralt Teie,
EDV-tiim