Nagu te juba pealkirjast lugeda võite, siis kahjuks oli eilne päev tõesti, liialdamata, üks kõige hullemaid meie senises elus. Saime siis 3:0 pähe Venemaa koondiselt. Asi ei ole tegelikult ju mitte ainult selles, et me kaotasime, vaid selles, kuidas me seda tegime. Ehk siis võib öelda otse: ME MÄNGISIME SITASTI! Nüüd räägime nats lähemalt, mida me eile tundsime.
Vedasime alt ennast, treenereid ja teid seal kaunil kodumaal, kes te südamest ootasite ja lootsite meilt võitu. Kahjuks ei suutnud me seda teile pakkuda ja mitte sellepärast, et venelased oleks meist üle olnud, vaid sellepärast, et me ise tegime oma võimetest väga palju madalama esinemise. Ja seda tegelikult terve võistkonnaga. Oli küll vahepeal individuaalselt paremaid sooritusi, kuid me ei suutnud mängida võistkonnana. Me ei suutnud töötada koos ja üksteist piisavalt toetada ja aidata. Esimene poolaeg oli täiesti katastroofiline. Väravad , mis me vastasele lihtsalt kinkisime, ei oleks tegelt ju mainimistki väärt, kuid siiski me need neile ju lihtsalt andsime. Tegelikult ei maksa sellest mängust eriti rääkidagi, tuleb nüüd vigadest õppida ja neid mitte enam korrata. Küll aga ei ole viimase lause täimine väga kerge, sest tuju oli ikka kõigil täiesti p****s. Ja seda ju tegelt põhjusega. Eriti kurb oli pärast treenerite sõnavõtte kuulata, sest tegelt nad ju räägivad tõtt ja seda meie endi heaolu nimel. Nende kõned tõid meilegi klombi kurku (ometi oleme meie ju tundetud debiilikud) ning panid tõsiselt kõige üle järele mõtlema.
Me ei taha teid eelneva jutuga hirmutada. Me oleme endiselt debiilikud ja vaikselt läheb ka tuju ja õhkkond paremaks. Me ei ole võistkonnana lootust kaotanud ja ootame juba homset mängu, veel tugevama Põhja-Korea vastu. On ju see meie võimalus ennast uuesti tõestada, eelkõige endale, kuid ka treeneritele ja teile, kes te meile kaasa elate. Kuna tänane treening läks ka hästi, siis loodame ennast ka platsil lõpuks korralikult realiseerida. Seda mitte individuaalsest seisukohast, vaid me peame suutma kogu võistkonnaga võidelda kui üks. Me peame kõik andma endast 110% ja seda nii enda kui teiste eest. Kui me seda suudame, siis me arvame, et saame lõpuks tõesti näidata, milleks me suutelised oleme ja see ei ole kindlasti kaotamine Venemaale.
Kahjuks ei tule tänasesse postitusse midagi humoorikat. Seda me täna teile pakkuda ei suuda. Kui õnnestub laeme teile vaatamiseks Facebooki üles paar videot sellest reisist. Vabandame, et ei ole seda varem teinud, aga eilne päev oli liiga valus, et üldse EDV-le mõelda. Küll aga loodame, et pärast homset mängu on meie tujud paremad ja me saame oma rõõmu ka teiega jagada. Me ei saa küll midagi selles suhtes lubada. Küll aga saame me lubada, et meie anname endast kõik, mis me üldse kunagi anda saaksime kuskile ja jookseme ennast ribadeks.
Vedasime alt ennast, treenereid ja teid seal kaunil kodumaal, kes te südamest ootasite ja lootsite meilt võitu. Kahjuks ei suutnud me seda teile pakkuda ja mitte sellepärast, et venelased oleks meist üle olnud, vaid sellepärast, et me ise tegime oma võimetest väga palju madalama esinemise. Ja seda tegelikult terve võistkonnaga. Oli küll vahepeal individuaalselt paremaid sooritusi, kuid me ei suutnud mängida võistkonnana. Me ei suutnud töötada koos ja üksteist piisavalt toetada ja aidata. Esimene poolaeg oli täiesti katastroofiline. Väravad , mis me vastasele lihtsalt kinkisime, ei oleks tegelt ju mainimistki väärt, kuid siiski me need neile ju lihtsalt andsime. Tegelikult ei maksa sellest mängust eriti rääkidagi, tuleb nüüd vigadest õppida ja neid mitte enam korrata. Küll aga ei ole viimase lause täimine väga kerge, sest tuju oli ikka kõigil täiesti p****s. Ja seda ju tegelt põhjusega. Eriti kurb oli pärast treenerite sõnavõtte kuulata, sest tegelt nad ju räägivad tõtt ja seda meie endi heaolu nimel. Nende kõned tõid meilegi klombi kurku (ometi oleme meie ju tundetud debiilikud) ning panid tõsiselt kõige üle järele mõtlema.
Me ei taha teid eelneva jutuga hirmutada. Me oleme endiselt debiilikud ja vaikselt läheb ka tuju ja õhkkond paremaks. Me ei ole võistkonnana lootust kaotanud ja ootame juba homset mängu, veel tugevama Põhja-Korea vastu. On ju see meie võimalus ennast uuesti tõestada, eelkõige endale, kuid ka treeneritele ja teile, kes te meile kaasa elate. Kuna tänane treening läks ka hästi, siis loodame ennast ka platsil lõpuks korralikult realiseerida. Seda mitte individuaalsest seisukohast, vaid me peame suutma kogu võistkonnaga võidelda kui üks. Me peame kõik andma endast 110% ja seda nii enda kui teiste eest. Kui me seda suudame, siis me arvame, et saame lõpuks tõesti näidata, milleks me suutelised oleme ja see ei ole kindlasti kaotamine Venemaale.
Kahjuks ei tule tänasesse postitusse midagi humoorikat. Seda me täna teile pakkuda ei suuda. Kui õnnestub laeme teile vaatamiseks Facebooki üles paar videot sellest reisist. Vabandame, et ei ole seda varem teinud, aga eilne päev oli liiga valus, et üldse EDV-le mõelda. Küll aga loodame, et pärast homset mängu on meie tujud paremad ja me saame oma rõõmu ka teiega jagada. Me ei saa küll midagi selles suhtes lubada. Küll aga saame me lubada, et meie anname endast kõik, mis me üldse kunagi anda saaksime kuskile ja jookseme ennast ribadeks.
Pea püsti !! Mina usun teisse alati !!!
ReplyDeleteAitäh Sulle, Pai11 ! :) Sellist tuge meile vaja ongi! :)
ReplyDelete