Oleme jõudnud Moskvasse!

Lõpuks oleme siis jõudnud Moskva lennujaama, kus asume ootama järgmist lendu Sotši. Sõime just borši ja sõrnikuid ning oleme omadega jõudnud lenuujaama nurka, snäkiautomaadi taha. Päris kodune tunne on. Siiani on reis kulgenud viperusteta ning enamjaolt on kõigil meeled rõõmsad, kui just väsimus välja arvata. Aga me tahaks teiega jagada ka meie sügavamaid mõtteid.

Istudes siin, seljas Eesti rahvuskoondise rõivad, mõtleme me ikka vahel sellisele väiksele Eesti riigile väga tähtsale küsimusele: mis on PATRIOTISM meie jaoks? Kas on patriotism see, kui ma tulen vabast tahtest kaugele Venemaa avarustesse oma kauni Eesti riigi eest võitlema, kuigi ma tegelikult ju selle eest Eestilt midagi vastu ei saa. Ja kui saangi, siis ainult kurjad kommentaarid naiste nõrkuse kohta. Või on see hoopis lipu vaatamine, süda pekslemas ja pisarad ojadena mööda nägu alla valgumas. Tegelikult ei olegi ju vahet, kumb see meie jaoks on. Vähemalt niikaua, kui me ikka ja jälle ajame oma tagumikud voodist välja kell 3.45 hommikul, istume unise peaga, veel alles magades võõrasse bussi, ilma mõtlemata oma heaolule ja sõidame vabatahtlikult eemale oma perest ja kallist kodumaast. No raisk. Võtab ikka lahistama küll, siin, kaugel, pudeliautomaadi taga. Kas niipalju me väärt olemegi. Samas, meile on antud see võimalus ja suur au kõndida ringi selle maa, kus kunagi sammusid Kalevipoja tugevad jalad ning mida kobestasid Linda pehmed kämblad, dressides. Me saame vaid uhked olla enda ja Kaali kraatri üle, mis on küll üksikute inimeste südametes, kuid need kelle südameteni me jõudnud oleme, on sama sügavad kui Edgar Savisaare lohkuvajunud silmakotid. Tegelikult oleme me õnnistatud. Ja me oleme uhked kõige selle üle, mida me saame teha Eesti riigi auks ja muidugi ka selle üle, mida Eesti riik võiks ( aga ei tee) meie jaoks teha. Me oleme PATRIOODID. Ja me oleme selle üle uhked.

Vali EDV!